«Oh sina, koeranahk!» vihastas sepp. «See on siis noorem Goswin Herike, komtuuri vennapoeg ning Puidu mõisahärra poeg. Vaata võrukaela! Isa surma peal haige, aga poeg käib ilusaid tüdrukuid norimas! Onu armu läbi on nad, endised Saksamaa sandid, siin mõisa ning maad kätte saanud ja teevad tänuks nüüd pahu tükke. Noh, juhtugu ta, mehike, minu sõrmede vahele! Küll ma teda…»
