Kupja-Kaarli adjustaadid

idele koju terviseid, ma jään siiasamasse öömajale!
Aga tuisk kestis öö ja päeva, ja siis tuli sula, ja sula järel kõva külm, ja kui lumi kandis, läks Põhula parun mõne naabriga Purvita nõmme jänesejahile. Päike paistis heledasti, lumi siretas ja puudel olid klaasist oksad.
Korraga jäid koerad ühte paika peatuma – mõned haukusid, mõned ulgusid. Vilistati, aga need ei kuulanud käsku. Kui saksad pärale jõudsid, leidsid nad männi alt habemiku vanamehe, kes oli vööst saadik lumes.
Ta puhkas selili männi all ja vaatas laial silmal päikese sisse. Pahem käsi seisis poolpüsti, aga parem hoidis põue kinni, milles olid adjustaadid. Ja männi oksad kõlisesid tuule käes nagu sukavardad, ja lume peal kõlisesid tuhanded nööpnõelad. Päike aga siras ja lumi siretas.
Seal vaatas Põhula parun terasemalt vanamehele otsa ja ütles:
«Näeh – see ju see vanamees, kes tahtis mulle öövahiks tulla. Näitas teine head tunnistused ette, aga mul oli nooremat vaja.»

Algus

Kui vana kupja-Kaarel viimasest kohast lahti lasti, ütles ta eidele:
«Mina nüid – miks ma uut kohta ei soa! Olen enne soand, soan nüid koa. Mul jo head adjustaadid.»
«Põlgavad ehk vanaks nagu meiegi oma,» ütles eit.
«Üks põlgab, teine ei põlga. Küll ma koha soan. Mul head adjustaadid.»
Ja kui ta uut kohta läks otsima ja teel inimestega kokku sai, siis rääkis, et ta otsivat uut kohta ja et tal olevat head «adjustaadid». Ja kellega sai pikemalt jutusse, sellele näitas oma adjustaadid ette. Ta poetas põuetaskust, südame kohalt, vana kulunud «tassenpuki» välja, mille nahksel vööl oli veel paelast vöö ümber. Tassenpukist tõi ta nähtavale kolm paberit, kaks vana ja koltunut, ühe uue ja valge. Aga et adjustaadid saksa keeli olid kirjutatud, siis pidid külamehed lugemata uskuma, et nad head on. Kirikutrahteris aga juhtus kord üks pottsepasell purjutama; see mõistis selgesti saksa keelt. Ta luges adjustaadid sorinal ära ja ütles ka teistele, mis ta oli lugenud.
Esimesel lehel kirjutas Päravere parun, et Kaarel Raismik teeninud teda kupjana kuusteistkümmend aastat kõigiti korralikult ja ustavalt. Teisel lehel tunnistas Kobraste härra, et kubjas Kaarel Raismik olnud temale kakskümmend üks aastat agar, truu, hoolas ja kaine teenija. Kolmas tunnistus oli kõige lühem, aga mitte pahem. Liigandi krahv, kes kirjutamist ei armastanud, ütles ainult, et ta olnud Kaarel Raismikuga üheksa aastat täiesti rahul.
Kuna pottsepasell adjustaate seletas ja kõrtsmik nende omanikku «ontlikuks» inimeseks kiitis, laskis kupja-Kaarel silmad ringi käia, silitas oma halli habet ja ütles:
«Jaah – ära’p see teeb kokku oma nelikümmend kuus oastakest välja! On ikke soand neid teenida ja ümmardada, nende orje sundida ja nende vara hoida. Nelikümmend kuus oastat saksa teenida – ega see ole jüst nalia-asi.»
Aga kui vana Raismik näitas oma adjustaadid saksale ette, kellel oli kubjast tarvis, ütles saks:
«Sul on väga head atestaadid, aga ma tahan nooremat.»
Ja teine saks ütles:
«Sa oled ju väga kaua truu saksateenija olnud, aga mul on nooremat vaja.»
Ja kolmas, kes talle nii teravasti näkku ei vaadanud, lõi tunnistuste pealt silmad üles ja küsis kähku: «Aga kui vana sa siis õieti oled?»
Ja kui ta kuulis, et vana Raismik «poastu-moarjaks soab seitsekümmend täis», siis pani ta paberid ruttu kinni ja ütles:
«Ei, ma otsin nooremat.»
Nõnda jäi kupja-Kaarel seks aastaks kohata ja läks kirikualevisse «aplaagrisse». Eidele aga ütles:
«Oleme oasta aplaagris – eks siis ikke soa! Mina nüid – mul jo head adjustaadid!»
Olid siis aasta aplaagris, sest hoiumoona jätkus ja hoiukopikaid jätkus ka. Ja kui tuli aeg, käis Kaarel jälle kohta kuulamas, ja kõik õllekõrtsid ja monopoliesised ja vürtspoed kauges ringis said kuulda ja näha, kui head adjustaadid olid kupja-Kaarlil. Ja saksad, kel kubjast vaia, said neid lugeda ja kiita, ja nad oleksid vana Raismiku kohale võtnud, kui ta oleks noorem olnud.
Aga et ta noorem ei olnud, siis pidi ta jälle jääma aastaks aplaagrisse. Hoiumoon oli ammu otsas, aga hoiukopikaid jätkus veel. Ja et ta nooremaks ei tõotanud minna, vaid vanemaks, siis ei otsinud ta sel aastal enam niivõrd kupjakohta kui «mingit muud kergemat ametit».
Aga sakstel ei olnud talle kergemat ametit anda ja üks ütles:
«Sa ära enam ametit otsigi – hakka nüüd vanadust puhkama!»
Vana Raismik vastas: «Kes mind siis toidab?»
Saks küsis: «Kas sul siis toitjat ei ole?»
Vana Raismik vastas: «Ei ole. Vanem poeg oli Paduveres kutsariks – täkk lõi surnuks; noorem poeg oli Saupa mõisas kirjutajaks – see suri tiisikusse.»
Selle peale ütles saks: «Noh, eks siis pea vald sind toitma.»
Aga see mõte oli kupja-Kaarlile vastik ning ta kostis:
«Ega ma untsakaid eluaeg ole teenind, ma olen nelikümmend kuus oastat suuri saksu teenind. Kuda siis kõlbab mõisasundijal vallavaeseks minna!»
Ja et see mõte oli temale vastik, siis hakkas ta seda suurema hooga kohta otsima.
Ükskõik, missugust. Et aga saaks leivale, enne kui viimane kopikas lõpeb. Et aga eemale jääks mõte – saada vallavaeseks, eidega tükkis saada vallavaeseks. Ja et kopikas jätkuks kaugemale, nii kaugele, kuni koht leitud – seda kopikat ei olnud ju ülearu, sest noorema poja koolitamine oli teinud rohkesti kulu – siis kõpitses vanamees tööd teha päevilisena, kuni koha otsimise aeg jälle kätte jõudis.
Kolmas juba.
Ei ta olnud enam nii suureline oma kohasaamisega, ei ta teel enam nii väga näidanud oma häid adjustaate. Kuid ega ta usk sellepärast veel otsas olnud. Eidele ütles teine:
«Kui mitte kupjaks, siis öövahiks; kui mitte öövahiks, siis minupärast kas või seakarjaseks!»
Aga oma adjustaate ei maininud, kui ta karjasest rääkis. –
Varsti peale küünlapäeva sai Kaarel kuulda, et Põhulas öeldud teenijaile üles. Kellele nimelt, ei olnud kindlasti teada, aga mitmele. Kaarel muidugi adjustaadid kapist ja teele. Rühkis joonega ära käia kakskümmend viis versta, hoolimata tuhkjast teest. Teel palus ühtepuhku jumalat, et saaks Põhulast koha. Ja eit kodus palus sama asja pärast jumalat ja niisutas palvet silmaveega.
Aga vist oli taevaisal tähtsamate asjadega tegemist, sest neil ei olnud jällegi õnne. Põhula härral oli küll öövahti tarvis, aga ta ütles Kaarlile:
«Praegu on kurjad ajad, alam rahvas on hukka läinud – ei mina usu mõisa ööseks nii vana inimese hooleks.»
Kaarel paluma. Tema ju veel üsna kõbus. Ja kui püss kaasas – kohe lubas kõmmutada, kui keegi tuleb.
Aga härra arvas, et ta enam hästi ei näe ega kuule ja et ta jääb kuhugi tuulevarju magama.
Mispeale vana Raismik:
«Magama! M i n a , kes ma eluaeg saksa olen teenind ja mõisa vara hoind! Ennem torkan enesel silmad peast, kui jään mõisa valvates magama!»
Aga Põhula härra väristas naeratades pead ning ütles:
«Mine aga nüüd peale – ei sest tule midagi! Näe, ukse taga ootab nooremaid.»
Ega muud, kui tuldud teed tagasi. Pühkis küll metsa vahel silmi oma labakindaga, aga mis see aitas: Vanaks põlgavad! Tee, mis tahad – vanaks põlgavad! Ei pane adjustaatisid enam tähelegi!
Kaarel mõtles nii kaua veel sammuda, kuni läheb pimedaks, ja siis öömaja otsida. Aga täna läks varakult pimedaks, sest hakkas tuiskama. Hakkas nii kangesti tuiskama, et hinge tahtis kinni matta, ja kolme sammu peale ei olnud midagi näha. Tohoo hullu, mõtles vana Raismik, viimaks kaotan tee jalgade alt ja eksin ära! Aga seda mõeldes oligi ta juba tee jalgade alt kaotanud ja ära eksinud. Ja et talle oli siitpoolt nurk täiesti võõras, siis polnud ka mingisuguseid märke appi võtta, et teele tagasi pääseda. Ja pimedaks läks, ikka pimedamaks – kogu maailm muutus mustaks mässuks ja kuskilt ei tulnud nähtavale inimeste eluhoonet, ei kuskilt aknatulukest.
Tohoo hullu, mõtles vana Raismik, viimaks pean jääma siiasamasse öömajale! Võitles veel tormi ja lume, väsimuse ja vanaduse vastu, ja kui enam ei jaksanud, laskus maha ja mõtles: Tuisuke, vii

«Mina nüid – miks ma uut kohta ei soa! Olen enne soand, soan nüid koa. Mul jo head adjustaadid.» «Põlgavad ehk vanaks nagu meiegi oma,» ütles eit.